Saturday, April 24, 2010

Sillad 2010, PSÜ+PSÜ

23.aprill, 2010 toimus sündmus Sillad 2010, kus ehitati sel korral silda psühholoogide ja psühhiaatrite vahele.

Sillad on Andrese (Nõupea 2010, Pea 2009) ideest välja kasvanud sündmus, mille ajendus tuleb peamiselt kahest asjast:
* psühholoog ei ole saar ning puutub oma töö käigus kokku ka teiste erialadega, mõnedega on sarnased töövahendid, teistega eesmärgid, mõnedega on lihtsalt koostöö kasulik. Seega on hea, kui omatakse ülevaadet sellest, mis need teised erialad on ja kuidas nad meisse puutuvad.
* Sillad on pigem mitte formaalne ja sotsialiseeriv, et inimestel oleks võimalik ka luua kontakte, mis hilisemas elus vajalikuks võiksid osutuda.

Kui eelmisel aastal saadi kokku juuratudengitega, siis sel aastal hammustasime õige suuri tüki ja panime koos plaani psühhiaatriaresidentidega. Esinema oli kutsutud Raine Pilli Pärnu Psühhiaatriakliinikust, kes on tegutsenud psühhiaatrina 3 aastat ja residendina Tartus 4. Tema rääkis meile koostöö võimalustest, kuidas see praktikas välja näha võiks ning kuidas ka näeb.
Väga huvitav oli saada osa päriselu juhtumitest, kus oli vaja nii psühhiaatri kui psühholoogi sekkumist.

Pärast pisikest pausi juhatas Maie Kreegipuu (Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia lektor) juhtumite analüüsi gruppides. See nägi siis selline välja, et võeti grupid nii, et igasse gruppi jääks vähemalt üks psühhiaater (kuna neid oli vähem) ja u 5 liikmelised grupid nii tekkisdki. Igale grupile anti juhtum, milles sisaldus vähem või rohkem informatsiooni inimese kohta ning esitati kaks küsimust:
1) Mis on tal meie arust viga?
2) Mida me temaga edasi teeksime, et ta terveks saaks?
Lisaks tuli vastata ka boonusküsimusele, kuidas sujus grupi koostöö.

Kokkuvõttes tuli välja, et iga juhtum vajas koos lähenemist. Mõnel puhul oli ehk ühe osapoole panus suurem, kuid enamasti siiski võrdne. Koostöö aspektidest toodi välja, et mõnel psühhiaatril oli üllatuslikult hea meel, et psühholoog rääkis temaga sama keelt ning et üldiselt jõuti samadele järeldustele ühises arutelus.

Pärast kõike seda läksid julgemad, tervemad ja niisama need, kes tundsid, et tahaks, edasi Suudlevate Tudengite Viskituppa. Ilmselgelt arutama tuleviku koostöövõimalusi :)

Mina isiklikult sain küll selgust selles, kuhu mahub kliiniline psühholoog ravimustris ning üldse oli see üks väga tore ettevõtmine!

Kaisa

0 comments:

Post a Comment