EFPSA Summer School 2010

Birgit Veskioja käis see suvi Bulgaarias EFPSA suvekoolis. Olles äärmiselt lahke, otsustas ta ka EPSÜga jagada, mida seal nägi, tegi ja koges.

Meie uurimustöö grupp vasakult paremale rahvuste järgi: iirlane, taanlane, eestlane, bulgaarlane, küproslane ja meie juhendaja Stanislava, kes on samuti bulgaarlane. Pildilt puudub veel üks bulgaaria poiss. 23.07.2010

Minu kogemused ESS 2010

Nimelt oli see EFPSA poolt korraldatav neljas suveülikool, mis toimus Bulgaarias Blagoevgradis 17-24.juuli.

Kusjuures esimene ESS toimus Eestis.

Päevad algasid loengutega ja programm jätkus uurimusgrupi tööga, mis oli küllaltki tihe, aga samas põnev. Iga päeva lõpus oli päeva peegeldus ja enda tunnete analüüsimine.

Õhtud olid sisustatud kultuurse programmiga: Bulgaaria rahvuslik õhtu ja tantsud, söögid, basseinikülastus, kloostrikülastus (Rila Monestry) ja palju-palju muudJ

Päevad küll algasid vara, aga puhata sai kaJ

Miks minna suveülikooli?

Eelkõige on see on nädal täis vapustavaid võimalusi!

Sest see on uskumatu, kui väike on maailm ja kuidas üks suvekool saab liita ühte inimesed, kes on pärit nii erinevatest riikidest ja kes ei pruugi rääkida isegi ühte keelt.

Võimalus diskuteerida kolleegidega ja professoritega rahvusvahelisel tasandil annab sulle uurimustöö kogemuse erinevate inimeste ja rahvustega. Kindlasti saad ka ennast proovile panna, kuidas saad hakkama võõras keskkonnas.

Hea kohata üle Euroopa teisi psühholoogia tudengeid, kes on küll erinevad, aga samas ka sarnased.

Võimalus tundma õppida teise riigi kombeid ja traditsioone. Seda kõike kindlasti ei näe ega koge ühegi turismireisiga.

Osalejaid ei maksa karta, sest nad on kõik sõbralikud ja toredadJ

Miks ESS2010 oli minu jaoks eriline?

Mina sain näiteks julgust juurde minna välismaale õppima pikemaks ajaks. Inimesed ei olegi nii erinevad nagu me arvame.

Kõige enam mulle meeldis, et sai olla keset rahvusvahelist seltskonda, kes olid kõik avatud suhtlusele, see oli vapustav tunne!

Pigem teiste erinevused olid õpetlikud ja imetlusväärsed - mitte, et keegi oleks neisse halvustavalt suhtunud.

Muidugi ka tugev keeleõpe, kõik keeled, mis kunagi oled õppinud võis taskust välja võtta ja neid kasutama hakataJ

Lisaks ei saa veelkord mainimata jätta - maailma parim seltskond!!! Mõnus, vaba, fantastiline, avatud uuteks kogemusteks.

Õigemini seda kõike oli nii palju, et esimesed päevad olid raske keskenduda kuna uuega kohanemine võtab aega. Nädala lõpu poole jõudsin ma harjuda ja kohaneda, siis aga tuli juba koju lennata. Sellest oli muidugi kahju, sest koduigatsust ei jõudnudki veel tekkida!

Minu meelest on ESS (European Summer School) ilus ja mõnus ning kasulik traditsioon, mida ei tohiks jätta kasutamata!

Psühholoogiatudengid on lahedad!

Super!

Sillad 2010, PSÜ+PSÜ

23.aprill, 2010 toimus sündmus Sillad 2010, kus ehitati sel korral silda psühholoogide ja psühhiaatrite vahele.

Sillad on Andrese (Nõupea 2010, Pea 2009) ideest välja kasvanud sündmus, mille ajendus tuleb peamiselt kahest asjast:

* psühholoog ei ole saar ning puutub oma töö käigus kokku ka teiste erialadega, mõnedega on sarnased töövahendid, teistega eesmärgid, mõnedega on lihtsalt koostöö kasulik. Seega on hea, kui omatakse ülevaadet sellest, mis need teised erialad on ja kuidas nad meisse puutuvad.

* Sillad on pigem mitte formaalne ja sotsialiseeriv, et inimestel oleks võimalik ka luua kontakte, mis hilisemas elus vajalikuks võiksid osutuda.

Kui eelmisel aastal saadi kokku juuratudengitega, siis sel aastal hammustasime õige suuri tüki ja panime koos plaani psühhiaatriaresidentidega. Esinema oli kutsutud Raine Pilli Pärnu Psühhiaatriakliinikust, kes on tegutsenud psühhiaatrina 3 aastat ja residendina Tartus 4. Tema rääkis meile koostöö võimalustest, kuidas see praktikas välja näha võiks ning kuidas ka näeb.

Väga huvitav oli saada osa päriselu juhtumitest, kus oli vaja nii psühhiaatri kui psühholoogi sekkumist.

Pärast pisikest pausi juhatas Maie Kreegipuu (Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia lektor) juhtumite analüüsi gruppides. See nägi siis selline välja, et võeti grupid nii, et igasse gruppi jääks vähemalt üks psühhiaater (kuna neid oli vähem) ja u 5 liikmelised grupid nii tekkisdki. Igale grupile anti juhtum, milles sisaldus vähem või rohkem informatsiooni inimese kohta ning esitati kaks küsimust:

1) Mis on tal meie arust viga?

2) Mida me temaga edasi teeksime, et ta terveks saaks?

Lisaks tuli vastata ka boonusküsimusele, kuidas sujus grupi koostöö.

Kokkuvõttes tuli välja, et iga juhtum vajas koos lähenemist. Mõnel puhul oli ehk ühe osapoole panus suurem, kuid enamasti siiski võrdne. Koostöö aspektidest toodi välja, et mõnel psühhiaatril oli üllatuslikult hea meel, et psühholoog rääkis temaga sama keelt ning et üldiselt jõuti samadele järeldustele ühises arutelus.

Pärast kõike seda läksid julgemad, tervemad ja niisama need, kes tundsid, et tahaks, edasi Suudlevate Tudengite Viskituppa. Ilmselgelt arutama tuleviku koostöövõimalusi :)

Mina isiklikult sain küll selgust selles, kuhu mahub kliiniline psühholoog ravimustris ning üldse oli see üks väga tore ettevõtmine!

Kaisa

Kuidas EPSÜ Soomes käis ja Eestist Põhjamaa tegi.

Tervitused, kulla epsüpere!

On saabunud hetk, kus saate kõik teada ühest toredast reisist, mis juhatus ette võttis juba jaanuri lõpus.

Nimelt oli tegu Turus, Soomes toimuva Põhjamaade psühholoogide miitinguga, mis kestis 3 päeva. Miitingu teema oli Traditsionaalsusest kaugenemine (Far from Traditional:Versatile Use of Psychological Knowledge). Sellele eestlastel veel see aasta ametlikke kutseid polnud, kuid septembris käisime Helsingis lobitööd tegemas ja saime loa 5 inimest kohale saata. Kõvasti aitas kaasa, et sel korral oli üheks korraldajariigiks Soome, kelle psühholoogia tudengite esindusega käisimegi sooje suhteid loomas.

Teistest riikidest (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island) oli kohti 15 per maa, kuid lõpuks juhtus siiski see, mis oli ka ette aimata: Islandilt ei jõudnud keegi kohale ja Soomest oli rohkemgi veel.

Käisime meie aga neljakesi: mina, Priit (EFPSA president), Veiko ja Mihkel

Mis seal siis toimus?

Ülesehituselt oli nii, et ESIMESEL PÄEVAL oli saabumine, registreerumine ja mõned töötoad, kuhu võis kohale minna, aga mis ei olnud eriti ametlikud ega korraldatud. Nt ühes tutvustas Priit kõigepealt EFPSAt neile, kes olid otsustanud sisse astuda ja pärast istusime kõik ringis ja rääkisime oma maal psühholoogia õppimisest. Eesti süsteem oligi vast kõige erinevam neist, mida seal arutati, kuna Põhjamaadel on omavahel üsna sarnane süsteem. Nt on sissesaamine raskem, aga pärast lõpetamist on töökoht garanteeritud. Igas riigis on mitmeid erinevaid ülikoole, mis on ka oma põhiideedelt erinevad. Nt olevat Jyväskylä ülikool Tartu omale kõige lähedamal selle põhjal, mis me omavahel rääkisime. Eks seda kogemuste ja õppekavade vahetamist toimus kõikide päevadel muidugi veel.

MAJUTUS oli kohalike pool ja nendega kohtumine toimus ka kohe kohalejõudes. Priit, Veiko ja Mihkel elasid muheda soomlase juures täitsa kesklinnas, mina soomlanna pool poole tunni jalutuskäigu kaugusel.

Teises ruumis näidati Anna Odelli kunsti eesmärgil tehtud filmi. See oli tervenisti Rootsi keeles ilma subtiitriteta (Turus on nii soomlaste kui rootslaste ülikool, kus mõlemas psühholoogiat õpetatakse ning Soome on kakskeelne, seega neil sest probleemi polnud, samuti said norrakad hästi aru) ja poisid seda vaatama ei tulnud.

Mina aga käisin ja sain enam vähem ka aru, et Anna eesmärk oli teeselda psühhoosiseisundit eesmärgiga, et näha mis juhtub. Juhtus see, et ta viidi psühhiaatriahaiglasse, anti ravimeid ja seoti voodi külge kinni ööseks. Esimene osa filmist olid kõned erinevatele asjasse puutuvatele inimestele (nt psühholoogid, politsei, haiglate õed jms), et välja uurida esiteks, kas see on illegaalne, ja teiseks, kas nad arvavad, et see läbi läheb, st kas usutakse, et tal on psühhoosiseisund. Enamasti pööritati silmi ja arvati, et "see pole ikka nii lihtne". Tuli aga välja, et on ikka küll. Kusjuures, need autod, mis Annat ära viima tulid tänavalt, nägid täiesti tavalised välja, kui siis ainult vilkuritega. Ning mehed, kes autodest väljusid, näisid tavaliste vormirõivastuseta suurte mustades rõivastes meestena, kes mitmekesi üht noort naist autosse veavad.

Kokkuvõttes, eesmärk oli taas tuua tähelepanu võimalikule probleemile, mis esineb ühiskonnas: kes kontrollib, mis psühhiaatriahaiglates toimub? Anna lõpetas psühhoosihoo teesklemise haiglasse jõudes, aga selleks hetkeks ei uskunud teda enam keegi. Pärast filmi toimus ka diskussioon filmi ja üldise olukorra teemadel.

ÕHTUL saime kõik kokku ühes peomajas, kus osalesime traditsioonilisel soomlaste üliõpilasõhtul (the Sitz), millel oli teatavaid mööndusi. Nautisime kolmekäigulist õhtusööki ja laulsime soome ja rootsikeelseid joogilaule koos kohustusliku napsulonksuga pärast igat laulu. Ka Eesti delegatsioon esitas oma Õllepruulija koos liigutustega, mis läks kõigile väga hästi peale :D

TEISEL PÄEVAL olid esinejad erinevate traditsionaalsusest kaugel aladelt.

Matti Sorsa - piloot, kes rääkis tehnoloogia ühendamisest psühholoogiaga. Nt kui lennuk läheb alla ja mustast kastist mehhaanilist viga ei leita, on see meeskonna süü. Aga need inimesed töötavad väga stressirikkas keskkonnas, kus psühholoog oleks vajalik. Seega situatsioonidest, kus inimene ja kõrgtehnoloogia kohtuvad kõrge riskiga keskkonnas.

Pauliina Tuomivaara - rääkis ratsutamisteraapiast. Täpsemalt ei oska öelda, kuna meie teda kuulamas ei käinud.

Petri Kostinen - rääkis organisatsioonilisest poolest, ohutuskultuurist ja muudest veidi üldistest teemadest

Antti Revonsuo - rääkis õnnelikkusest ja neuropsühholoogiast. Materjali oli tal palju, aega vähe, seega sai ainult natuke ülevaadet. Ent rääkis sellest, kuidas õnnelike ja negatiivsete emotsioonide tase peab olema üle 1:1 selleks, et inimene õnne tunneks. Nt pigem 3:1.

Lasse Nurmi - psühholoogiast politsei ja militaartöös.

Merja Tuomola - pakkus infot hüpnoteraapia kohta

ÕHTUL saime käia saunas ja ööklubis, kus maksab sissepääs, riidehoid ja ka lõpuks joogid baaris hingehinda. Või vähemalt meie saime sel hetkel aru, miks soomlased vahetevahel Eestist suurte kastidega lahkuvad :)

KOLMAS PÄEV oli reserveeritud linna nägemiseks, kelgutamiseks, jää augus ujumiseks ja järgmise miitingu arutamiseks ja esindajariikide valimiseks. Just sinna viimasele me läksimegi ning kindlustasime eestlastele võrdsed võimalused, olgugi, et me pole ametlikult Põhjamaa. Hurraa!!!

Teised lahkusid juba sel õhtul, aga meie lennuk väljus alles hommikul, seega veetsime aega poiste majutajaga vahelduseks niisama istudes, lobades, filmi vaadates. Suur oli ka soov saada unetunde.

KOKKUVÕTTES, saime kamalutäie uusi sõpru/tuttavaid, huvitavaid vaatenurki meile uutele teemadele ja järgmiseks aastaks võimaluse eestlastel osaleda.

Paar tähelepanekut: soomlaste arust susistavad eestlased naljakalt sõnu, Turu on hämmastavalt sarnane Tartuga (jõgi keskel, sama ilm oli siis ka), keskmine soomlane kulutab õhtul välja minnes ca 50 eurot ja kõik on super huvitatud sinust, kui oled minoriteet :)

Järgmise aastani!!!

Kaisa