Tervitused, kulla epsüpere!
On saabunud hetk, kus saate kõik teada ühest toredast reisist, mis juhatus ette võttis juba jaanuri lõpus.
Nimelt oli tegu Turus, Soomes toimuva Põhjamaade psühholoogide miitinguga, mis kestis 3 päeva. Miitingu teema oli Traditsionaalsusest kaugenemine (Far from Traditional:Versatile Use of Psychological Knowledge). Sellele eestlastel veel see aasta ametlikke kutseid polnud, kuid septembris käisime Helsingis lobitööd tegemas ja saime loa 5 inimest kohale saata. Kõvasti aitas kaasa, et sel korral oli üheks korraldajariigiks Soome, kelle psühholoogia tudengite esindusega käisimegi sooje suhteid loomas.
Teistest riikidest (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island) oli kohti 15 per maa, kuid lõpuks juhtus siiski see, mis oli ka ette aimata: Islandilt ei jõudnud keegi kohale ja Soomest oli rohkemgi veel.
Käisime meie aga neljakesi: mina, Priit (EFPSA president), Veiko ja Mihkel
Mis seal siis toimus?
Ülesehituselt oli nii, et ESIMESEL PÄEVAL oli saabumine, registreerumine ja mõned töötoad, kuhu võis kohale minna, aga mis ei olnud eriti ametlikud ega korraldatud. Nt ühes tutvustas Priit kõigepealt EFPSAt neile, kes olid otsustanud sisse astuda ja pärast istusime kõik ringis ja rääkisime oma maal psühholoogia õppimisest. Eesti süsteem oligi vast kõige erinevam neist, mida seal arutati, kuna Põhjamaadel on omavahel üsna sarnane süsteem. Nt on sissesaamine raskem, aga pärast lõpetamist on töökoht garanteeritud. Igas riigis on mitmeid erinevaid ülikoole, mis on ka oma põhiideedelt erinevad. Nt olevat Jyväskylä ülikool Tartu omale kõige lähedamal selle põhjal, mis me omavahel rääkisime. Eks seda kogemuste ja õppekavade vahetamist toimus kõikide päevadel muidugi veel.
MAJUTUS oli kohalike pool ja nendega kohtumine toimus ka kohe kohalejõudes. Priit, Veiko ja Mihkel elasid muheda soomlase juures täitsa kesklinnas, mina soomlanna pool poole tunni jalutuskäigu kaugusel.
Teises ruumis näidati Anna Odelli kunsti eesmärgil tehtud filmi. See oli tervenisti Rootsi keeles ilma subtiitriteta (Turus on nii soomlaste kui rootslaste ülikool, kus mõlemas psühholoogiat õpetatakse ning Soome on kakskeelne, seega neil sest probleemi polnud, samuti said norrakad hästi aru) ja poisid seda vaatama ei tulnud.
Mina aga käisin ja sain enam vähem ka aru, et Anna eesmärk oli teeselda psühhoosiseisundit eesmärgiga, et näha mis juhtub. Juhtus see, et ta viidi psühhiaatriahaiglasse, anti ravimeid ja seoti voodi külge kinni ööseks. Esimene osa filmist olid kõned erinevatele asjasse puutuvatele inimestele (nt psühholoogid, politsei, haiglate õed jms), et välja uurida esiteks, kas see on illegaalne, ja teiseks, kas nad arvavad, et see läbi läheb, st kas usutakse, et tal on psühhoosiseisund. Enamasti pööritati silmi ja arvati, et "see pole ikka nii lihtne". Tuli aga välja, et on ikka küll. Kusjuures, need autod, mis Annat ära viima tulid tänavalt, nägid täiesti tavalised välja, kui siis ainult vilkuritega. Ning mehed, kes autodest väljusid, näisid tavaliste vormirõivastuseta suurte mustades rõivastes meestena, kes mitmekesi üht noort naist autosse veavad.
Kokkuvõttes, eesmärk oli taas tuua tähelepanu võimalikule probleemile, mis esineb ühiskonnas: kes kontrollib, mis psühhiaatriahaiglates toimub? Anna lõpetas psühhoosihoo teesklemise haiglasse jõudes, aga selleks hetkeks ei uskunud teda enam keegi. Pärast filmi toimus ka diskussioon filmi ja üldise olukorra teemadel.
ÕHTUL saime kõik kokku ühes peomajas, kus osalesime traditsioonilisel soomlaste üliõpilasõhtul (the Sitz), millel oli teatavaid mööndusi. Nautisime kolmekäigulist õhtusööki ja laulsime soome ja rootsikeelseid joogilaule koos kohustusliku napsulonksuga pärast igat laulu. Ka Eesti delegatsioon esitas oma Õllepruulija koos liigutustega, mis läks kõigile väga hästi peale :D
TEISEL PÄEVAL olid esinejad erinevate traditsionaalsusest kaugel aladelt.
Matti Sorsa - piloot, kes rääkis tehnoloogia ühendamisest psühholoogiaga. Nt kui lennuk läheb alla ja mustast kastist mehhaanilist viga ei leita, on see meeskonna süü. Aga need inimesed töötavad väga stressirikkas keskkonnas, kus psühholoog oleks vajalik. Seega situatsioonidest, kus inimene ja kõrgtehnoloogia kohtuvad kõrge riskiga keskkonnas.
Pauliina Tuomivaara - rääkis ratsutamisteraapiast. Täpsemalt ei oska öelda, kuna meie teda kuulamas ei käinud.
Petri Kostinen - rääkis organisatsioonilisest poolest, ohutuskultuurist ja muudest veidi üldistest teemadest
Antti Revonsuo - rääkis õnnelikkusest ja neuropsühholoogiast. Materjali oli tal palju, aega vähe, seega sai ainult natuke ülevaadet. Ent rääkis sellest, kuidas õnnelike ja negatiivsete emotsioonide tase peab olema üle 1:1 selleks, et inimene õnne tunneks. Nt pigem 3:1.
Lasse Nurmi - psühholoogiast politsei ja militaartöös.
Merja Tuomola - pakkus infot hüpnoteraapia kohta
ÕHTUL saime käia saunas ja ööklubis, kus maksab sissepääs, riidehoid ja ka lõpuks joogid baaris hingehinda. Või vähemalt meie saime sel hetkel aru, miks soomlased vahetevahel Eestist suurte kastidega lahkuvad :)
KOLMAS PÄEV oli reserveeritud linna nägemiseks, kelgutamiseks, jää augus ujumiseks ja järgmise miitingu arutamiseks ja esindajariikide valimiseks. Just sinna viimasele me läksimegi ning kindlustasime eestlastele võrdsed võimalused, olgugi, et me pole ametlikult Põhjamaa. Hurraa!!!
Teised lahkusid juba sel õhtul, aga meie lennuk väljus alles hommikul, seega veetsime aega poiste majutajaga vahelduseks niisama istudes, lobades, filmi vaadates. Suur oli ka soov saada unetunde.
KOKKUVÕTTES, saime kamalutäie uusi sõpru/tuttavaid, huvitavaid vaatenurki meile uutele teemadele ja järgmiseks aastaks võimaluse eestlastel osaleda.
Paar tähelepanekut: soomlaste arust susistavad eestlased naljakalt sõnu, Turu on hämmastavalt sarnane Tartuga (jõgi keskel, sama ilm oli siis ka), keskmine soomlane kulutab õhtul välja minnes ca 50 eurot ja kõik on super huvitatud sinust, kui oled minoriteet :)
Järgmise aastani!!!
Kaisa
